Kuidas aga panna ekspordimootor tööle kõrgematel pööretel?

Eelmise aasta oodatust madalam majanduskasv ei anna põhjust rahuloluks. Kuidas aga panna ekspordimootor tööle kõrgematel pööretel?

Vaatame algatuseks arve. Statistikaameti viimaste andmete järgi kasvas Eesti majandus 2013. aastal aasta varasemaga võrreldes 0,7 protsenti. See on küll parem tulemus, kui Euroopa Liidu nullprotsendine kasv ja euroala 0,7-protsendine langus, kuid heaolu jõudsaks kasvatamiseks jääb sellest ilmselgelt väheks.

2011. aastal Eestis toimunud ekspordi kiire kasv andis toona lootust, et majanduslikus mõttes oleme kahe jalaga kindlalt maas - rikkuse kasv põhineb edaspidi kaupade ja teenuste müügil, mitte laenuraha eest tarbimisel.

Paraku on tollane edu tänaseks lahtunud: eelmist aastat iseloomustavad raskused meie peamistel eksporditurgudel, mis põhjustasid väljamüügi vähenemise. Eesti majanduskasvu aitasid taas vedada sisetarbimise väsinud ratsud, mis kahtlemata ei vasta meie ettekujutusele kestlikult edukast riigist.

Venelased küsivad sellisel puhul: „Kes on süüdi ja mida teha?". „Süü" ekspordi jahenemisel oleme veeretanud oma peamiste kaubanduspartnerite kaela, kelle majanduskasv oli oodatust kesisem. Sestap valitseb arusaam, et meil tuleb lihtsalt ära oodata, millal Soomel, Rootsil ja teistel lähiriikidel taas paremini minema hakkab, sest turgude mõjutamine pole meie võimuses. See on paraku meie majandusliku mõtlemise aksioom.

Eesti ekspordist suundub umbes 60 protsenti naaberriikidesse ning Euroopa riikide osatähtsus Eesti koguekspordist oli tunamullu 86 protsenti. Eesti kümne peamise ekspordipartneri seas on Euroopa-välistest riikidest stabiilselt esindatud üksnes USA, kuhu suundub alla viie protsendi ekspordist. Seega oleme oma naabritest majanduslikult väga suures sõltuvuses, mis pole mitte naabrite süü, vaid eelkõige meie endi suutmatus kaugemate turgude poole küündida. Eesti eksportivad ettevõtted on valdavalt regionaalse mõõtmega ega oma globaalset vaadet.

Pilk tuleb pöörata Aasiasse

Eestil on globaalses äris osalemiseks potentsiaal olemas. Riikide majandusvabadust ja äri toimimise lihtsust mõõtvate indeksite järgi kuulume maailma paremiku hulka. Meie maine on tänu edumeelsetele IT-lahendustele kõrge ja maksusüsteem on ettevõtlust soosiv. Need on tugevad argumendid, läbi mille Eestit välismaal müüa.

Ometi ei osale me globaalses äris. Meie eksport maailma suuruselt teise majandusse - Hiinasse, mis on ühtlasi ka maailma üks kiirema kasvuga majandusi - on isegi Eesti mõõtkavas väike. Rääkimata teistest Aasia riikidest, kus rahvastik kasvab ja ühtlasi kasvab nõudlus. Olgugi, et tunamullu kasvas eksport Aasia suunal 20 protsenti, ulatub see üksnes 5 protsendini kogu meie ekspordist.

Loomulikult tuleb ka riigil teha tööd selle numbri kasvatamiseks. Sisenemine Aasia turgudele aga ongi oluline vastus eelnevalt esitatud küsimusele „Mida teha?". Euroopa Liidu riigid, Venemaa ja USA jäävad ka tulevikus Eesti olulisteks kaubanduspartneriteks, ent suurem esindatus Aasia kasvavatel turgudel vähendaks Eesti majanduse praegust suurt sõltuvust oma naabritest ja muudaks ühtlasi meie majanduse kriisidele vähem vastuvõtlikuks. Arvestades seda, kuidas Eesti suutis (olles selleks sunnitud) 1990ndatel orienteeruda Vene turult ümber Euroopale, on sihikindla tegutsemisega võimalik edu Aasias korrata.

Eesti firmad vajavad eduks Aasias riigil abi. Üks sealmail äri ajamist hõlbustav tegur on tiitlid - mida kõrgem, seda parem. Me võime igasse tähtsamasse Aasia riiki seada üles saatkonna ja EASi esinduse, aga sealsed töötajad jäävad ikkagi diplomaatideks, ametnikeks. Aasia kultuuri eripära tõttu avavad olulisi uksi aga ministrid.

Eesti majandusminister külastas viimati Hiinat 2012. aasta septembris, olles seni ka viimane kõrge Eesti ametiisik, kes seal käinud. Enne Juhan Partsi külastas Hiinat 2010. aastal välisminister Urmas Paet.

Suhelda tuleb rohkem

Kui soovime tõsiselt aidata Eesti firmad Aasia turule, tuleb sealsetes riikides käia hoopis tihedamalt kui kord paari aasta tagant. Tuleb järjepidevalt suhelda, otsida koostöövõimalusi, avada uksi Eesti firmadele ja tutvustada Eestit Aasia ettevõtetele kui lävepakku sisenemisel Euroopa turule.

Siin tuleks võtta eeskuju Soomest, kus väliskaubandus- ja Euroopa asjade minister Alexander Stubbi peamine tegevus on luua turgu Soome ettevõtetele ning müüa Soome tööstuspotentsiaali välismaal. Tänuväärselt on meil vabariigi presidendi, peaministri ja ministrite välisvisiitidel tihtipeale kaasas ka Eesti äridelegatsioon, kuid sellest ei piisa. Eesti vajab, sarnaselt põhjanaabritele, väliskaubandusministrit.

Eesti siseturg on ja jääb ka tulevikus oma mahult liiga väikeseks, et see võiks eraldivõetuna investoreid meelitada. Küll võime aga tänu oma soodsale asukohale, nutikale tööjõule, heale äri- ja maksukeskkonnale, kõrgele infotehnoloogilisele tasemele olla Aasia ettevõtetele ukseks Euroopasse, kohaks, kuhu nad paigutavad oma Euroopa Liidu peakontori, luues Eestis töökohti ja rikkust.